Ehisnoodid
Kuus ehisnooti, igaüks kaks korda graveeritud: märk nii, nagu see trükitakse, ja sama koht nootidega välja kirjutatud — mõlemad kõlavad ja mõlemad kestavad täpselt sama kaua.
Üks märk noodi kohal, ja ühest helist saab neli. Ehisnoot ei kirjuta ette teisi helisid, vaid viisi, kuidas seda üht mängida: kirjapandud vältus jääb terveks ja märk ütleb, mis selle sees toimub. Iga ehisnoot seisab siin kaks korda — nii, nagu see trükitakse, ja selle all nootidega välja kirjutatud. Mõlemad kujud kestavad sama kaua; neid teineteise järel kuulata ongi see, mis teeb kuuldavaks vahemaa kirjapildi ja kõla vahel.
Trill
Põhiheli ja ülemine naaber vahelduvad nii kiiresti, kui see puhtaks jääb. Märk ei ütle, mitu vaheldust neid on; välja kirjutatuna seisab siin neli paari ja noodi vältus jääb täpselt samaks.
Ülemine mordent
Üksainus kiire samm üles ja tagasi, seejärel jääb põhiheli. Märk on sile siksak ilma kriipsuta. Samm ei kesta kauem kui silmapilk — kogu ülejäänud vältus kuulub põhihelile.
Mordent
Sama allapoole: üks kord lühidalt alumise naabri juurde ja kohe tagasi. Märk kannab püstkriipsu keset siksakki. Selles on kogu erinevus ülemisest mordendist, ja sellest libiseb pilk kergesti üle.
Grupeto
Neli heli kirjapandud noodi ümber: ülemine naaber, põhiheli, alumine naaber, põhiheli. Noodi kohal algab käänak kohe; noodi taga kõlab esmalt noot ise ja käänak tuleb lõpus.
Lühike eelnoot
Väikesel noodil on kriips läbi lipu ja teda mängitakse nii lühidalt kui võimalik. Põhihelilt ei võta ta peaaegu midagi: ta langeb löögile ja põhiheli järgneb otsekohe.
Pikk eelnoot
Väike noot ilma kriipsuta ei ole ehe servas, vaid eelpide. Ta võtab poole põhiheli vältusest — punktiga noodil kaks kolmandikku — ja alles siis laheneb. Kirjutatud on ta väikeselt, aga kuulda on just teda.
Ülevalt või põhihelilt?
Siin lähevad arvamused lahku: kas trill algab kirjapandud noodilt või selle ülemiselt naabrilt? Barokis ja veel Mozartil algab ta ülevalt — ehe on seal pinge, mis laheneb. Üheksateistkümnendal sajandil, Hummelist ja Chopinist alates, algab ta põhihelilt. Pildid näitavad siin hilisemat lugemisviisi; vana muusika puhul kuulub väljaande eessõna vaatamine töö juurde, ja hea väljaanne ütleb seda just seal.
Kui palju helisid ühte ehisse mahub, ei ütle ükski märk. See sõltub tempost ja pillist: see, mis on siin välja kirjutatud nelja vahetusega, jääb aeglases osas väiksemaks ja kiires suuremaks.
Kaks, mida ei saa välja kirjutada
Selles reas on puudu kaks märki, Arpedžo ja Glissando, ja seda ühel põhjusel: neil ei ole kindlaid helisid. Lainejoon akordi ees ütleb, et selle helid tulevad üksteise järel — mitte seda, kui kiiresti. Joon kahe noodi vahel ütleb, et nendevaheline tee kõlab — klaveril on need vahepealsed klahvid, viiulil astmeteta libisemine. Mis vahele jääb, otsustab pill, ja seepärast ei saa seda nootidesse panna.
Noodimärgid · Dünaamika · Noodivältused · Noodisõnastik
Anotona teeb selle sinu eest ära
Pildista noote või mängi meloodia ette — Anotona tunneb helistiku ära, kirjutab noodid üles ja viib need ükskõik millisesse teise. Tasuta.
Vaata AnotonatIga heli sellel lehel on arvutatud, mitte maha kirjutatud.